ESIMESED LUGEJAD
Linnar Priimägi, Rein Ruutsoo

Rein Ruutsoo

Esimest korda, on Eesti ajaloo üks suurperiood - taasiseseisvumine siin läbi kirjutatud tervikliku protsessina. Kõiki keskseid sündmusi ja valitsuse tegevust vaadeldakse kontekstis – nii tavalise Eesti inimese kui Moskva kui ka Euroopa ja maailma tasandil..
Raamatu aegumatus, on “tunnistused”, mida võib anda kaasaja mõistmiseks vaid üks selle keskseid tegijaid. Valitsusjuhi sissevaate aegumatuid väärtusi ongi selles, et kui seni on valitsusele valdavalt “juurde kirjutatud” (et mitte ütelda inkrimineeritud), seletusi selle kohta, miks ta nii või teisiti väga dramaatilistes oludes tegutses, siis nüüd põhjendab peategelane ise miks ta tollal nii või teisiti otsustas. Just valikute põhjusi on järeltulevatel põlvedel juba raske mõista. Mõnede poliitiliste oponentide raugematu soovi näiteks ajalugu manipuleerida on nn talongide kehtestamise ümber õhkamine. Pole aga ju saladus, et talongid on tüüpiline üleminekuprobleem ja mitte kellegi saamatuse tulemus. Savisaare nördimus valeturaka mängijate suhtes, kes ise hästi põhjuseid teavad, on mõistetav.
Savisaare raamatut ei esita mingit lõpliku tõde. See on üks tunnistaja häältest. Möödanikku, kui autor just ei kirjelda sündmusi, mille tunnistajaks ta on ise olnud, kõnetab ta enamasti vormelitega - “ma arvan, “usun”, “mulle on räägitud” jne. Raamat on kirjutatud mälestusliku žanri üsna levinud laadis, kus isiklikud vaatlused, hinnangud jne põimuvad läbi dokumentalistikaga – arvukate viidetega teiste kirjatöödele, dokumentidele. Muidugi on tollasel peaministril omad kindlad veendumused ja arusaamad, st oma “suur narratiiv”, selle kohta “kuidas kõik oli”. See on küpse poliitiku tagasivaade oma eluööle, mille üle tal on õigus uhkust tunda.
Teosega oleme saanud esimese tervikliku ajaloolise analüüsi Eesti taasiseisvumisest. Savisaare käsitlusest on tunda, et autor pole mitte ainult ajaloolane, vaid ka sotsiaalteadlane, kes nagu raamatki jutustab, püüdis 90ndail aastail püüdis elustada tema väitekirja teemaks olnud Rooma klubi taolist uurimiskeskust. Sotsiaalteadlase pilk tõstab raamatu kõrgemale keskmisest Eesti memuaristiast kõnelemata ajalookäsitlustest, mis on pandud poliitiliste parteide rakkesse.
Pärast seda möödaniku faktitihedat analüüsi pole endisel viisil võimalik enam Eesti iseseisvuse taassünnist kirjutada. Selles mõttes on tal sama roll kui Ilmjärve raamatul Eesti Vabariigi lõpu käsitlemisel. Varem kirjutatu tuleb kriitiliselt üle vaadata- Raamatu mõju elatub kindlasti kooliõpikuisse

Linnar Priimägi

Üksikute faktide ja nende interpretatsiooniga võib mitte nõustuda (ja selliseid lugejaid kindlasti leidub), ajalookontseptsiooniga võib vaielda kasvõi moe pärast (ja kindlasti ilmub neidki laarlasi – kellelt see raamat muide võtab käest argumendid). Aga vaidlustada ei saa isiksust. Inimlikkuse tõde selles raamatus kerkib läbi ajaloo tõe esile kohati nii selgesti, et ikka ja jälle meenub kunagi Stendhali öeldu: “Ma lootsin sellest teosest tundma õppida üht autorit, aga kohtusin inimesega.”
Võib-olla oleks see raamat pidanud ilmuma varem, siis oleksid ehk faktitõed töötanud tõhusamalt ja takistanud mõnede pooltõdede ja valede klišeerumist Eesti ühiskonnas. Kuid siiski peab olema õnnelik, et see ilmus alles nüüd, kus Edgar Savisaare küllaldane distants tollest Eesti lähiajaloo kõige olulisemast perioodist, mille juhtivaks autoriks ta oli, on tagasivaatavale pilgule andnud inimliku sügavuse – kõige igavikulisema väärtuse selles raamatus.